Perekonnanimede panekust Eestis

Kristiine Kurro

Karl Kurro



Pärisorjuse kaotamisega Eestimaal 23. maist 1816 ja Liivimaal 26. märtsist 1819 said talupojad algul liikumisvabaduse oma kubermangu, siis aga kogu Vene impeeriumi ulatuses. Inimeste vaba liikumine, samuti järjest laienevad ja kaugemale ulatuvad majandussuhted, millega muutusid keerukamaks näiteks pärimisasjad, tõid kaasa vajaduse isiku kindlat identifitseerimist võimaldava dokumendi - isikutunnistuse või passi järele,  mis Venemaal oli ka liikumisloaks. Ristinimede suhtelise vähesuse tõttu oli samanimelisus seoses rahvaarvu kasvuga muutunud arvukaks ja isikute kindel eristamine, eriti kui nad viibisid oma kodukohast eemal, oli muutunud peaaegu võimatuks. Olude sunnil pidi valitsus kehtestama seaduse, et igale inimesele antakse lisaks ristinimele ka püsiv ja pärandatav ning ametlikult fikseeritud perekonnanimi. Neid ametlikke nimesid hakkas rahvas Põhja- ja Kesk-Eestis nimetama liignimedeks, Liivimaal (Lõuna-Pärnu-, Viljandi- ja Tartumaa lõunapoolsed kihelkonnad ning Võrumaal) aga väärnimeks. Liivimaal nimetati äsjaantud perekonnanime tihti ka priinimeks, sest see saadi koos pärisorjusest vabastamisega või priikslaskmisega.

Perekonnanimede andmise-võtmise kohustus  sätestati Liivimaal koos talurahva pärisorjusest vabastamisega 1819.a. Liivimaa Talurahva Seadusega, mille 11. paragrahvis öeldi: "…Sest, et paljo seggamist saaks ollema, kui tallopoja innimesse pripõlwe seisusses, mitte liignimme peaks ollema: sest ja selle pärrast tarwis, et igga sugguwõssa, ning kõik, kel sugguwõssa ep olle, ennestele liignimme andwad, mis ristitusse nimme tahha pannewad: agga, ei tohhi kegi nisugust nimme, mis temma ennesele,  ükskõrd liignimmeks võtnud, ei ennese peast muta, ei tedda ärraheita, egga teist liignimme ennesele anda, muud kui agga kohtupolse lubba, teadmisse ja sallimissega: sest, et tedda selle, temmale perriseks jäva nimmega, nimme – ramatusse kirjutatakse."

Perekonnanimede panekut pidas kubermanguvalitsus nii tähtsaks, et isegi ajalehtedel võimaldati sellekohaseid õpetusi jagada, samal ajal kui talurahva pärisorjusest vabastamisest kirjutada ei lubatud. Nii annabki O.W. Masing oma "Maarahva Nädala-lehes" 1822.aasta 51. numbris talupoegadele nõu:

"Ei taha see kogunisti sünnis olla, et kaks ehk kolm wenda igaüks enesele ise nime võtavad, nõnda kui mõned on hakkamas, et vanem wend ennast Kuuseks, teine Mihkelsoniks ja kolmas  Storchiks nimetab. See ei lähe kogunisti korda, sest et sest aegamööda segadust tuleb. Kõik kolm on ühe isa lapsed ja peab neil kõigil selle pärast üks ja seesama liignimi olema,  mis nende suguseltsile igaveseks päriseks jääb, nõnda kuidas kõiges maailmas kõiksugu rahvas seda tarvis tundunud viisiks võtta, et sugulaste päranduse korral kõik segadust ja vaidlemist tuleva põlve rahva ja oma suguseltsi vahel keelda.

Neid Mihkel-, Peeter-,  Karel- ja Johansonisid ja muid –sonisid on maailm ju ammustki üleliiastegi täis, et neid küll mitte enam tarvis oleks pääle kasvatada ja segadust veel suuremaks teha, kuidas ta ju nüüdki on, et kui ühest Johansonist räägitakse, mitte ilma tähenduseta aru pole saada, missugusest Johansonist jutt on.

Talunimedest võib küll mõnda hääd nime pärida (saada) nõnda, et kui keegi Kammara Mart  ehk  Silla  Toomas  oleks, siis võtaks ta talukoha nime enesele liignimeks  ja oleks tema siis Mart Kammar ehk Toomas Sild. Ehk kui seda ei taha, siis võtku   ta enesele ühe või teise looma ehk looduse nime, nõnda kuidas seda kõige muu rahva seas kuulukse…"

Peale Liivimaa   talurahvaseaduse välja kuulutamist 1819.a. anti talupoegade vabaks- tunnistamise   ja perekonnanimede andmise ettevalmistamiseks neli aastat aega. Alles 1822 a. 21. augusti ukaasiga andis Kubermanguvalitsus käsu, et 1823.a. jüripäevaks pidi olema priiks tunnistatud ja perekonnanimed antud pooltele talupoegadest ning 1824.a. jüripäevaks ülejäänud poolele taluperemeestest.  Sulasmeeste ja mõisarahva peredest pidid esimene  pool saama priiuse ja perekonnanimed 1825.a. ja ülejäänud pool 1826.a. jüripäevaks nõnda, et pääle 1826.a. jüripäeva Liivimaal enam ühtegi priikslaskmata ja perekonnanimeta  hinge ei oleks. Ukaasiga anti käsk, et kõik mõisate ja kirikumõisate valitsused 1822.a. mihklipäevaks iga peremehe käest küsiks missugust liignime ta enesele ja oma suguvõsale soovib võtta. Valitud nimi pandagu kirja ja saadetagu hiljemalt 22. jaanuariks 1823.a. kihelkonnakohtunikule. Hilisemad nimevõtjad pidid võtma nime, mille varem vabastatud vanemad või sugulase olid valinud või kui neid polnud, siis võisid ise nime valida. Selle ringkirja sisu teatas Liivimaa sõjakuberner ka Liivimaa Lutheriusu kiriku ülemkonsistooriumile andes kirikule ülesande: "Kuigi liignimede valimine talupoegadele priiks on antud, siiski peab valitsus selle üle valvama, et sel juhtumisel mitte rumalaid ja sündmata , iseäranis mitte tuntud mõisnike ja kuulsate meeste nimesid ei võeta…"

Nimede panemine toimus mitmeti. Mõnel pool oli asja korraldajaks pastor, teisal käsutati talupojad mõisa, kus nimed kirja pandi. Mõnel pool jälle käis külakubjas või kiriku vöörmünder talud läbi ning märkis soovitud nimed üles. Aga esines ka seda, et asja arutati mõisa vallakohtus, kus koostati talumeeste poolt valitud nimede kohta protokoll, mille allkirjastasid vallakohtu ees- ja kaasistujad. Nii on toimitud näiteks Pärnumaal Saarde kihelkonnas, Pati riigimõisa vallas. Selle kohta on säilunud vallakohtu materjalid Eesti Ajalooarhiivis. Eri viisil ja ajal koostatud nimestikud koondati mõisa. Sääl need kirjutati ümber, kusjuures talupoegade valitud nimesid olevat sagedasti parandatud ja moondavalt muudetud, lisades näiteks saksapäraseid lõppe nagu: Nõmmpere – Nõmmberg, Peedupoeg – Peedusson, Saar – Saarmann jne.  Iga mõisavalla nimekiri varustati mõisniku ja tihti ka vallakohtu liikmete allkirjadega ja saadeti kihelkonnakohtusse säilitamiseks ja neid nimestikke võib leida Tartus Eesti Ajalooarhiivi kihelkonnakohtute fondides.

Kuigi kohati talupoegade vabadust nime valimisel kas pastori või mõisaametnike poolt piirati, võib siiski väita, et reeglina on valitud nimed tolleaegse talupoja mõttemaailma peegeldavad ja teda ümbritsevat maailma kirjeldavad. Kuna Eesti kirjakeel oli tol ajal alles kujunemisjärgus, siis kajastub valitud nimedes ka ehe murdekeel, igas maanurgas loomulikult oma. Nii kannavadki eesti perekonnanimed nende aastate pitserit, sisaldades huvitavat murdeainest ja kirjeldust tollasest mikro- ja makromaailmast. Mõningaid probleeme tekitab nimede kirjapilt, ning vanalt kirjaviisilt uuele üleminekul tekkinud arvukate uute ja vanade nimekujude üheaegne kasutamine sama suguvõsade eri harudes.

Keeruline on olukord täpiliste tähtede, eriti aga "õ" tähe kirjutamisega, mida ladina tähestik ei tundnud. Nimi, mida tõenäoliselt hääldati Nõmm, esines allikates kujul Namm, Nemm, Nimm, Noemm, Nömm, lisaks variandid ühekordse "m" -ga ning raskesti mõistetavate nimede, näiteks Gerwotsa – Järveotsa kõrval esines hulgaliselt nimesid, mille õige kirjapilt on kergemini taibatav, nagu Karro – Karu, Murro – Muru, Kurro – Kuru jne.

Soovides oma perekonnanimesid kuidagi iseloomustada, peame paratamatult püüdma mingil viisil liigitada nende kirevat ja äärmiselt mitmekesist hulka. Liigitamisviise on mitmeid. Huvitava ülevaate on andnud Andrus Saareste katse jaotada meie perekonnanimed sõnaliikidesse, millega selgus, et eestlaste perekonnanimedeks pole mitte ainult nimi- ja omadussõnad, vaid ka ase- ja arvsõnu, tegusõnu mitmesugustes vormides ning koguni määr-, hüüd-, küsi- ja sidesõnu.

Raskeks  ülesandeks on osutunud perekonnanimede liigitamine nende tähenduse järgi, milleks pole seni leitud ka soliidset ühist liigitamisalust.  Selles süsteemis esinevad sageli sellised liigid nagu  "talunimed", "looma- ja linnunimed", "maastikuelemendid" jms. Pole raske märgata, et leidub perekonnanimesid, mis sobivad mitmesse seesugusesse alaliiki. Ka liigitused keelelise algupära järgi pole suutnud rahuldavat süsteemi pakkuda. 

Huvitava metoodilise liigitamise on välja pakkunud Edgar Rajandi ja Helmut Tarand oma kirjutises "Meie perekonnanimede liigitamisest ja seletamisest" kasutades seda Rapla kihelkonna kolmes endises mõisavallas 1835.a. pandud perekonnanimede liigitamiseks. Liigitamise abil saab teatava ülevaate sellest, mida on võimalik valla terviknimestikust välja lugeda ja mida mitte. Kasutades seda liigitamismeetodit mitme valla kohta, saab pildi ka nimevõtjate valikupõhimõtetest, valija mõjutamisest ja seega iga valla perekonnanimede omapärast.

Huvitava, XIX sajandi alguse aegse eesti talupoja mõttemaailma ja ümbritsevat keskkonda iseloomustava liigituse on andnud prof. Aadu Must oma töös "Nimi ajalooallikana".

Nagu juba öeldud on Eestis perekonnanimede arv väga suur. Erinevaid nimesid on ca 41 000, neist ca 29 000 on lokaliseeritavad ühe vallaga. Ülejäänud ca 12 000 nimest on paljud määratavad kihelkonna, maakonna või ka mitme, vahel erinevatesse maakondadesse jääva naaberkihelkonnaga. Nimepaneku aegu oli Eesti kihelkondades 100 hinge kohta keskmiselt 12 erinevat nime. E. Rajandi ja H. Tarandi andmeil on see näitaja ca 25 korda suurem kui Prantsusmaal. Kõige rohkem oli erinevaid nimesid Järvamaa kihelkondades (Järva-Jaanis, Järva-Madisel), kus oli 100 inimese kohta kasutusel üle 18 nime. Ühe nime kohta seega keskmiselt vaid 5 kuni 6 kandjat. Palju erinevaid nimesid oli käibel Saaremaal, eriti Pöides. Kõige nimevaesemad piirkonnad olid Pärnu- ja Viljandimaa, kus mõnes kihelkonnas oli 100 inimese kohta vähem kui 7 nime. Eestis võetuid nimede pingerea esikümnesse kuuluvad: 1. Saar, 2. Tamm, 3. Juhanson,  4. Lepik, 5. Sepp, 6. Karu, 7. Mägi, 8. Peterson , 9. Kukk, 10. Kask.

Seega – neljal juhul on nimi leitud puude ja taimenimedest, kolmel juhul on see tuletatud eesnimest, arvatavasti vanaisa või isanimest – seega patronüümset päritolu. Võrdselt kahel juhul on nimed võetud looma- või linnunimede hulgast ja loodusest ning ühel juhul on aluseks olnud ametinimi – sepp.

Arvukusest tingituna on Eesti nimedel hea geograafiline lahutusvõime, mis loob head eeldused nimede kasutamiseks rahvarände ja suguvõsade ajaloo uurimisel. Selleks on mugav lähtuda omaaegsest administratiiv-territoriaalsest printsiibist, eristades selle järgi mõisavalla nimed, kihelkondlikud, maakondlikud, kubermangulised ja rahvuse kogu asualal levinud nimed.  Esimesena nimetatuid võime nimetada unikaalseteks, viimaseid universaalseteks. Unikaalsetest, s.o. kasutamisekohta, seega ka nimekandja päritolukohta määravateks nimedeks on näiteks Saardes Kilingi vallas Kosenkranius ja Pumpernikkel; Laidoner Viljandi kihelkonnas Viiratsis, Ernesaks Harju-Jaanis Perilas, Tennossaar Võnnu pastoraadis, Kokla Hiiumaal Pühalepa vallas jne. Eesti kubermangu kihelkondades kasutati unikaalseid nimesid rohkem kui Liivimaal. Harjumaal ja Järvamaal ei langenud unikaalsete nimede osakaal üheski kihelkonnas alla kolmandiku. Väga palju oli neid Vormsis – 61%. See oli rannarootslaste asuala ja nimed olid rootsikeelsed. Teiselpool merd ei pruukinud nad unikaalsed olla.

Lõuna-Eestis oli unikaalseid nimesi vähem. Pärnumaa kihelkondades kõikus nende osakaal 21-38% vahel, Viljandimaal 24-38%. Kõrgem oli nende osakaal Võrumaal 28-82%. Siia kuulub ka Eesti absoluutne rekord – enam kui 4/5 Räpina kihelkonna nimedest, mida mujal ei esinenud. See seletub Räpina kihelkonnale omase nime lõpu: "-ing" kasutamisega (mitte Jüri vaid Jüring; mitte Sepp vaid Seping). Nii, et kohates tänapäeval Jüringi või Sepingi nimelist on teada, et ta on pärit Räpina kihelkonnast. Regionaalse levikuga on  näiteks perekonnanimi Kreek, mis esines Eestimaa kubermangus hajutatud 18 vallas ja Ermets Liivimaa kubermangu 15 vallas. Samal ajal esinesid ka nimede suhteliselt kompaktsed kasutusalad – näiteks mõlemal pool Tartu- ja Võrumaa piiri nimed Kõiv (18 vallas), Urm ( 9 vallas), Mällo (8 vallas), Udras (8 vallas), Annuk (8 vallas), Kenk (7 vallas) jne. Edela-Eestis olid sellisteks nimedeks näiteks Soots (8 vallas), Lõmps (7 vallas) jpt. Sageli kajastuvad nimes ka paikkonna looduslikud alad. Näiteks, kohates Kallase nimelist võib üsna kindlalt väita, et ta on pärit kusagilt suure veekogu (meri, Peipsi, Võrtsjärv) kaldalt, sest vaadates nime Kallas levikukaarti, on näha, et see nimi ääristab suuri veekogusid.

Nimepaneku kohta aitab lokaliseerida ka nime murdelisus. Näiteks joonistuvad murdesõnade levikukaartidel küllaltki selgelt sõnapaaride Metsis – Mõtus, Kukk – Kikas, Hunt – Susi erinevad levikualad, mille vahel võib esineda küll üleminekualasid, kus käibivad mõlemad nimed. Hundi ja Susi levikukaart eeldab küll kommentaari. Susi levik Kagu-Eestis on igati ootuspärane, samuti Hundi ja Susi sega-ala Lõuna-Tartumaal ja Mulgimaal. Üllatav võib tunduda Susi esinemine Raplamaa ja kooseksisteerimine Hundiga Põltsamaal ja Vaivaras. Antud puhul on tegemist sama murdesõna erineva tähendusega eri piirkondades. Põltsamaal ja Vaivaras tähendab Susi nõelussi, naaberkihelkondades ka saladuslikku, kurja olendit. Ka Raplamaal ei tähendanud Susi ilmselt hunti, sest naaberkihelkonnas Juurus on see tähendanud samuti nõelussi, aga ka kraavikaevajat.

Nimed võivad sisaldada ka kaudseid andmeid nimepanekueelsel ajal toimunud rännetest. Näiteks nimi Viru esines ainult väljaspool Virumaad, Järvas väljaspool Järvamaad, Saare – mandril ja ühes Hiiumaa kihelkonnas aga mitte Saaremaal, Hiiumats ainult Läänemaa mandri osas jne. Väga suure tõenäosusega väljendavad need nimed oma kandjate varasemat kodukohta. Mõningatel juhtudel on  nimesaajale perekonnanimeks antud selle mõisa nimi, kust ta kunagi osteti või toodi.

Paljud perekonnanimed on tuletatud kohanimedest, eeskätt talude nimedest. Ka O. Masing soovitas talupoegadel võtta nimi oma talu järgi. Need on nimed, mis sisaldavad traditsiooni, mis võis tolleks hetkeks ulatuda mitme sajandini. Võrreldes Pärnumaa perekonnanimesid 17. saj. kaardikirjeldusraamatus esinevate talude nimedega, selgus et viimased moodustasid näiteks Audru kihelkonnas kuni 15% perekonnanimede koguhulgast. Nimetraditsioon oli tugevam metsakülades, tagasihoidlikum suurtes väljakülades.

Nime üheks tunnuseks on tüve kõrval nime lõpp. Paljudel rahvastel on just see tunnus kindlam viide nimekandja piirkondlikule või rahvuslikule päritolule. Eesti nimede puhul kindlast rahvuslikust nime lõpust rääkida pole põhjust. Esines ainult mõningaid eristavaid nimerühmi. Tartu Eesti Ajalooarhiivi andmebaasist selgus näiteks, et populaarsuse edetabeli esikolmandikku mahtusid eestipärased kas- lõpulised nimed . Osaliselt on need omadussõnad (Mõjukas, Naljakas, Rikas, Rutakas jt.) valdavalt aga nimisõnad (Allikas, Arakas, Jalakas, Juurikas, Kaabakas, Kadakas, Kikas, Kivirusikas, Lukas jpt.).

Arvuka rühma moodustasid ka saksapärase -mann ja -son lõpuga nimed, neist viimane on patronüümset päritolu nimede liide, mis väljendas seda, kelle poeg nimesaaja oli, kuna "sohn" tähendab saksa keeles poega.